neljapäev, 21. märts 2013

ROMANTISMIPERIOODI ERIPÄERA

1765-1850
Romantism on euroopaliku kultuuri põhisuundumus 18. saj. lõpus ja 19. saj. esimesel poolel. Sõna “romantism on tulnud prantsuse keelest. Selle mõistega tähistati 17.-18. saj. kirjanduses rüütliromaani, samuti fantastikal põhinevat kujutluslaadi ja kunstilise väljenduse tundelisust. Koolkondliku mõistena kinnistus “romantism alles 1830. aaastail.
Sella ajajärgu silmapaistvam pedagoog oli Jean - Jacques Rousseau, kelle pedagoogikat peaks vaatlema pigem tema isiklike eelduste kui ajajärgu taustal. Rousseau' kasvastus - käsitlus toetus ideele, et ka lapsel on oma elu, omad soovid, arusaamad ja ideaalid. Kasvatuse ülesanne on anda inimesele kõike seda, mida too täiskasvanuna vajab. On kolm suur õpetajat: loodus, asjad ja inimesed. Tema meelest peab kasvataja kohtlema last austusega.

 

LAPSEKESKSE PEADAGOOGIKA ARUSAAMAD

Metoodilised käsud
Esimeseks on vaatlus, mille sisuks on, et mitte midagi pakkuda, mida laps ei või näha, mitte midagi öelda, mida pole võimalik praktiliselt läbi viia. Kõnelda ainult tõsiasjade ja tegevuse abil.
Teine metoodiline käsk: isetegevus. Ilma selleta pole õppimisest rõõmu.; kes selle esile toob, on õige õpetaja. Kõige kohta, mis laps teab, peab ta teadma, et on sellest saanud aru, aga mitte et keegi on seda temale öelnud. Ta ei pea teadust õppima, vaid seda uuesti leiutama. Kui õpilane enese mõistust tarvitab, mitte teise oma, siis on need teadmised, mida ta omab, tõeliselt tema omad. Nii kasvab tema vaimne jõud alalise harjutamisega, nagu ka tema kehaline jõud tööd tehes. Nii hoitakse alal inimese tähtsaim tööriist - terve mõistus.
Kolmandaks käsuks on terviklus. Iga üksik asi peab alati teisi kaasa haarama. Näiteks saab maateaduses kasutada seda, mida ta astronoomias.
Tahtekasvatus
Esimene aste. Kasvataja esimene tegevus on kaitsvat ja negatiivset laadi. Kui tõuseb lapse tujukus, siis on see juba tehtud. Tuju ei ole looduse kaasavara, vaid halva kasvatuse vili.
Mida peab tegema, kui tujukus on aset leidnud? Lapses ja eneses tuleb lasta tegutseda ainult looduse tungil. Aidata tuleb teda aga ainult vajaduse korral, et mitte pakkuda toitu tema tujukusele. Tema pisaratele ei pöörata tähelepanu. Neile järele andes tähendaks harjutada last võimuahnitsemisele
Mis kord on keelatud, peab ka selleks jääma. "Ei" on raudne müür, mis ei varise ühegi surumise all.

Teine aste. Samad põhimõtted, mis esimeseski. Moraliseeriv kasvatus ei leia Rousseau poolehoidu. Põhjendusteks on: kasvatus, mis möödub käskude, keeldude ja karistuse kujul, mis pöördub kasvandiku südametunnistuse ja kõlbla poole, on ebaloomulik, arusaamatu.
Ainuke mõjuv kasvatusvahend on vabadus, hästi korraldatud vabadus. Vabadust ei korraldata aga mitte loengute ega karistusega, vaid kogemusega. Näiteks kui laps pahameelega lõhub midagi ära, siis ei tuleks temaga riielda, vaid tuleks rahulikult jätta ta kiusatuste kätte, mis ta varsti õigele suunale viivad.
Niisama peaks ka valet arstima selle loomuliku tagajärjega: kes kord juba valetanud, seda ei usuta kunagi. Laste valedes on ikka kasvatajad süüdi, sest need oma sõnakuulmis - seadusega panevad laste peale suurema koorma, kui need suudavad kanda.
Kolmas aste. Seltskond astub silmapiirile. Nüüd tegutseb ta ühiskonna kui tervikuga. Kuid veel ei ole ta küps, et aru saada ühiskonnast kui kõlbalast suurusest. Kõigepealt tuleb asuda asja juurde teoreetiliselt.
Me peame kasvandikke õpetama inimtegevusi õigesti hindama, ilma kujunenud eelarvamusteta.
Neljandal astmel ilmuvad tugevad ja õilsad jõud, mis seni uinusid. Need on: suguline tung ja tundmusilm.
Seksuaalpedagoogika
Tärkavate kirgede elus peab looma korda ja selgust, sest palju oleneb noorusajast, mis võimalikult kaua olgu puhas ja karske. Rousseau peab seda asja nii tähtsaks, et unustab oma süsteemi tähtsad põhimõtted: lasta tegutseda loodusel ja lasta targaks saada iseenda kogemuse ning kahju läbi.
Esmane on mitte rutata. Uudishimu tagasitõrjumine ja meelelikkust ärritava fantaasia vaigistamine on parim abinõu. Lubamatu aga oleks uudishimulike küsimuste tagasitõrjumine, lubades neile vastata hiljem. See ärritab veel rohkem.
Usuline kasvatus
Laps ei ole usule veel küps. Sest usk on esijoones maailmavaade ja tema mõistete arusaamiseks, näiteks jumala mõiste arusaamiseks vajab ta kõrgesti arenenud ja meetodiliselt koolitatud vaimu. Kui laps ütleb, et ta usub Jumalat, siis ei usu ta Jumalat, vaid seda, kes talle ütles, et on olemas Jumal.
Usk ei ole ühiskondlik asi, vaid eraasi, küpse isiksuse ülim eraasi.
Vabakasvatus
20. sajandi esimesel poolel nõuti vabadust mitmel moel. Populaarseks said Tolstoi ideed. Tekkis "vabakasvatuse laine". Sel juhul peetakse vabaduseks seda, et asjadel tuleb lasta minna oma rada. Sõna " vabakasvatus" on meie sajandil saanud nii palju eri tõlgendusi, et on vaja alati täpsustada, mis tähenduses seda ühel või teisel juhul kasutatakse. See sõna on mitmetähenduslik ning seepärast võib selle kasutamine lööksõnana kergesti arusaamatusi tekitada. Kõige vaieldavam on, kuidas tuleks vabaduse nõuet teostada.
Vabakasvatus ei ole kasvatamatus. Vabakasvatuse mõistet kasutatakse sageli mõtlematult, sisusse süüvimata. Selle all mõistetakse pigem kasvatuse puudumist - kui vaba, siis vaba, laps kasvab ise. Tegelikul tähendab vabakasvatus konkreetset kasvatusmeetodit, mis annab vabaduse lapsele, mitte aga teda kasvatavale täiskasvanule.
Vabakasvatuse olulisim erinevus teistest kasvatusmeetoditest on see, et käsud ja keelud on selle puhul välistatud, nagu on välistatud ka lapse karistamine, kui ta halvasti käitub või midagi halba teeb. Ilma käskude, keeldude ja karistuseta peab ta hakkama tunnetama piire ning saama aru, kuidas ühiskond funktsioneerib ja millist käitumist temalt oodatakse.

 

 

ROUSSEAU FILOSOOFIA

20 saj. esimesel poolel avaldab esimesena oma seisukohti lapsekesksest kasvatusest Rousseau. Lapsepõlv on väärtus iseeneses, mida ei või ohverdada tuleviku altarile nii, et laps sunnitakse hilisemate täisealise vajadustele viidates omandama seda, millest ta loomupäraselt huvitatud ei ole. Rousseeau seisukoht on, et lapse kasvatus algab sünnist olles looduse õpilane. Igas inimeses peitub liikumapanev jõud, mis juhib tema arengut õiges suunas. Pedagoogi tööks on uurida „esimese õpetaja „ mõtteid ja takistada vastuseisu tema hoolitsusele.
Rousseau meelest tuleb kasvatusprotsessis kesksele kohale seada LAPS. Laps ei saa teadmisi mõtlemise vahendusel vaid teadmiste saamine eeldab mitmesuguseid isiklikke kogemusi. Kogemused saadakse kogenud pedagoogi juhendamisest loodusest tehtavate otseste vaatlustega.
Vabaduspedagoogika juured ulatuvad kaks sajandit tagasi elanud Rousseau´ ni: just teda loetakse vabaduspedagoogika isaks.
Rousseau, kes kasvas üles täielikus vabaduses, mees täis hoogsat sõltumatustunnet, peab kõrgemaiks varaks vabadust ja suurimaks paheks nimetab sõltuvust, orjust. Ta on öelnud " Vaba on see inimene, kes ainult tahab seda, mida ta võib, ja teeb, mis talle meeldib; see inimene, kes piirdub oma loomulike jõududega ja ei lähe kaugemale, kui need lubavad. Vaba olla tähendab - vähe oleneda inimlikest asjadest. Vähem käte kui südame jõudude piiramine teeb meid sõltumatuks ja vabaks" (Rousseau 1997:38)

Vaba on see inimene, kes ühiskonna keerises ei saa inimeste kirgede ja arvamuste mängupalliks, vaid kes näeb oma silmadega, kes tunneb oma südamega ja laseb end juhtida oma autoriteedivabast mõistusest. Vaba inimene võib teiste inimeste otsustele vastu seista. Tunnustab ta ennast isandana enese üle, siis on tema inimväärtus hädaohus.
Hea kasvatuse meistriteos peab olema kujundada mõistlikku inimest (Rousseau 1993:38).
Ta pooldab koos valgustusaja meestega mõistust kui looduse ideaal - ja normmõistet. Mõistus ja loodus käivad tema juures käsikäes.
Teadmiste hulk pole sugugi tähtis; ei ole viga , kui keegi midagi ei tea. Aga segadus ja langemine eksitusse on juba pahe. Piirdume ainult nende teadmistega, mida sunnib meid otsima instinkt, ja jätame üleliigse. Mõistlikule inimesele pole tarvis teada, mis on, vaid mis on väärtuslik teada.
 



TEOSED

Prantsuse valgustusfilosoof J. J. Rousseau (1712-1778) oli üks romantismi eelkäijaid
Tema romaan “Julie e. Uus Heloise"1761 on mõjutanud prantsuse romantilist kirjandust. Rousseau ideaaliks oli jõuda tagasi lihtsuse, loomulikkuse ja rahvaliku tarkuse juurde. Viimasest kõneleb ka tema 1752.a. kirjutatud laulumäng “Külaennustaja". Goethe on öelnud, et Voltaire on vana maailma lõpp, Rousseau aga uue algus.

ELULUGU



Jean-Jacques Rousseau oli šveitsi päritolu prantsuse filosoof. Ta sündis Genfis 28. juunil 1712 perre teise lapsena. Ema suri sünnitusel ning teda kasvatas isa. Isa, kes kõik aeg nägi oma nooremas pojas süüdlast oma naise surmas, kuid samas nõudis ta suurima armastusega Rousseault lähedust ja arusaamist. Isa ja poeg olid väga lähedased, kuid isa halvustav suhtumine ajas halvale teele vanema venna, kes põgenes kodust. Peale isa Iisak Rousseau lahkumist kodulinnast anti Jean-Jacques onu hoolde ning tal oli võimalus kaks aastat korralikult õppida. 16 aastaselt tuli tema ellu pööre, ta otsustas hakata katoliiklaseks, et saada abi oma elu alustamiseks. Rousseau katsetas mitmeid ameteid, tegeles bioloogia, muusika õppimise ja füüsikaga. Osales erinevate Akadeemiate poolt välja kuulutatud võistlustel oma töödega, kuid edu ei osanud ta hinnata. Tema teod ja südametunnistus olid suures vastuolus, ta kartis pakutavaid kingitusi, raha ja kuulsust vastu võttes ilma jääda oma vabadusest. Oma suure tundelisusega ei sobinud ta antud aja ühiskonda ja kommetesse.
Rousseau, olles pikas suhtes Tereesega, mis polnud küll armastus, sai ta viis last kelle ta lasi kohe peale sündimist kasvatusmajja panna. Ta mõistis, et ta pole kõlblik sotsiaalse elu jaoks ning heidab seda mitmes oma teoses ette: „Kes ei või täita isakohustusi, sel pole õigust isaks saada“. Tema lapseeas puudus terve perekondlik õhkkond ja sellepärast puudus tal perekondlik instinkt.


                                              "Emile"

1762 aastal kirjutas J. J. Rousseau raamatu „Emile“. Kirjanik peab raamatu sisuks pedagoogika-, kasvatus, ja õpetuskunsti teooriaid. Samas ta väidab end olevat spetsiaalse ettevalmistuseta antud tööks ning väljendab valmisolekut lasta igaühel endal kontrollida fakte ja teha iseseisvalt oma järeldused. Kasvatusalase teose ideed oli Rousseau kaua endas kandnud. Eesmärgiga õpetada last olema tema ise, selgesti ära tundma oma huvisid ja leidma teed elu lihtsate rõõmudeni lõi kirjanik kujuteldava poisi Emile. Emile kasvatamine pidi täielikult Rousseau hoolde usaldatama poisi sünnihetkest surmani. Rousseaul oli oma nägemus juba lapsest imikueas:
* Ta protestis kombe vastu lapsed kõvasti kinni mähkida, väites et normaalseks arenguks vajavad nende väikesed kehad võimalust vabalt ja takistusteta liikuda.
* Ta ründas tava mille kohaselt lapsed jäeti ammede hoolde ja nõudis, et emad imetaksid ise oma lapsi.
*  Rousseau kaebas tava vastu, mille kohaselt püüti lapsi õpetada loogiliselt mõtlema. Mees mõistis, et lapsel on tema eale iseloomulik viis mõelda ja asju tajuda. Ta soovitas õpetada näidete, mitte verbaalsete selgituste najal.
Rousseau silmis oli õpetaja  mitte jumal, vaid sõber, kes aitab lapsel leida tõde ja õhutab teda seda otsima. „Lapsel ei ole mingisugust soovi täiustada oma töövahendit selleks, et end piinata, kuid hoolitsege selle eest, et  see vahend pakuks talle rõõmu ja peagi asub ta ka ilma käskimata asja kallale“.
Rousseau põlgas koolisüsteeme sealse asjade üldistamise ja sõnadele toetumise tõttu. Liigagi sageli oli ta kuulnud, et asjad on nii kuna õpetaja on autoriteet. Ta tundis, et hariduse omandamine noorpõlves isa käe all oli sisult puudulik, kuid oli andnud talle midagi palju olulisemat, mida tal oli raske väljendada teisiti, kui näidete ja lugude najal. Rousseau  jõudis arusaamisele, et haridus on eelkõige emotsionaalne kogemus avastuste romantika ning, et ilma romantikata on see külm ja kõle nagu mõistuseabielu.
„Emile“ oli kirjaniku katse anda edasi emotsionaalset laengut, motivatsioonilist impulssi, mida hariduse omamine peaks noortele pakkuma. Rousseaul oli võime sisse elada lapse sügavasse mõtlemisprotsesside olemusse. Tänu sellele oli tal võime täpsemalt kujutada viisi, kuidas laps reageerib uutele kogemustele. Ta mõistis lapse abstraktse mõtlemise piiratust ja tema kannatamatust asjade suhtes, millel ei ole silmnähtavat praktilist otstarvet.
Rousseau „Emile“ käsitleb peale kasvatuse teema ka sotsiaalset, religioosset ja poliitilist sfääri. Õpetamispõhimõtteid iseloomustab ta silmakirjalikkusega, mille sihiks oli välise klantspildi loomine ja teadmistega uputamine. Tudengitele õpetatakse seda, kuidas demonstreerida oma eruditsiooni, mitte seda kuidas iseseisvalt mõtelda. Haridussüsteem oli ühiskonna kui terviku pealiskaudsuse kirjeldus. Oma kasvatusdoktriinis valmistas Rousseau lugejat ette põhjalikuks ühiskondlikuks murranguks. Ta rõhutas, et iga laps, isegi aadliku poeg peab omandama mingi kasuliku tegevusala, sest ei ole mingit garantiid, et tema seisund jääb alatiseks samaks.
Rousseau retsept Prantsuse ühiskonna parandamiseks nägi ette vormi hülgamist. Inimesed pidid olukordadele reageerima südamest tuleva spontaansusega ning käitumist pidid vaos hoidma ja reguleerima pigem mõistus, kui tava. „Mulle meeldiks palju enam, kui „tee seda!“ tähendaks palvet, kui et „Palun!“ tähendaks käsku“ - tõi Rousseau näite. Ent kõige ägedama tiraadi pühendas mees lauakommetele. Iga eine on pidusöök, kus küllus pakub meile rohkem rahuldust, kui delikatess. Hullamine, lihtne maatöö ja lõbusad mängud on parimad kokad maailmas ning peened kastmed on üsna naeruväärsed inimeste silmis, kes on päiksetõusust peale tööd rüganud. Meie söögituba on kõikjal - aias, paadi, puu all, mõnikord kaugemal rõõmsa allika ääres, värskel rohelisel murul, lepa ja sarapuu okstekrooni all. Roogade serveerimisel ei hoolita nende järjekorrast, hea isu ei hooli reeglitest, igaüks teenindab end ise. Sellises südamlikus ja asjalikus olustikus sünnib naljakaid kokkupõrkeid, milles puudub jämedus, teesklus ja sunnitus, mis on tuhat korda veetlevam, kui viisakus. Me oleme ise enda teenrid, et olla ise enda peremehed.
Teoses „Emile“ avaldub ka Rousseau teine pool, kus ta soovib omada seadustatud kontrolli teise inimese üle. Raamatus kannatab ohver iseenda heaolu nimel ning õpetatakse armastama oma piinajat nendesamade kannatuste eest, mida tal taluda tuleb. Rousseau vastuhakk seisnes nõudes kaotada ära igasugune võim ja sotsiaalsed kohustused. See oli lapse vastuhakk täiskasvanule vastavalt tema enda sado-masohhistlikele vajadustele. Kõik impulsid, mis olid vastuolus tema südametunnistuse käskudega hirmutasid sedavõrd, et ta püüdis teadlikult neist hoiduda.
Enam, kui üheski teises Rousseau teoses võime me „Emile`s“ näha nende võimsate allhoovuste koosmängu. Siin on inimene, kes on pühendunud oma missioonile vabastada lapsed täiskasvanute võimu alt. Peensusteni väljatöötatud manöövrite abil paneb ta lapsed õppima, ilma et teda kunagi õpetatakse. Leidlikult kujundab õpetaja situatsioonid, milles õppimine leiab aset justkui lapse enda kogemuse kaudu. Ometi peidab see üllas püüd vaba ja loomuliku kasvatuse poole ning meelitab selle abitu olendi alistuma „kasvataja“ tahtele. Rousseau kõige korraldajana viibib alati kõikjal, tõstmata kordagi kätt lapse vastu, ilmutamata kordagi viha, ent hoolitsedes selle eest, et üleastumist tabaks karistus. Emile lugema õppimist peavad motiveerima kirjakesed, milles teda kutsutakse lõbusatele pidustustele, kuid ta ei oska lugeda ja pole kedagi, kes ette loeks. Orienteerumisoskuse väärtustamiseks minnakse Emile`ga metsa jalutama ja eksitakse ära. Nälja ja meeleheitepisarate saatel õpitakse, kuidas pääseda tagasi koju.
Rousseau väidab, et laps ei peaks kunagi teada saama, et ta suudab oma käitumisega õpetaja meelerahu rikkuda. Alles puberteedieas lubab ta lapsel näha, kui suuresti selle õnn ja edu õpetajale korda lähevad.
Kui noormehes hakkab esmakordselt märku andma tärkav seksuaaltung, kirjeldab õpetaja liiderlikkuse ohtusid ning uue kire hirmuäratavat ja kontrollimatut võimu. Emile`le selgitatakse tagajärgi, kui ta elu ei kujune õnnelikuks. Rousseau doseeris poisi kasvatamisel plaanipäraselt nii armastust kui viha. Ta manipuleeris temaga etteantud tingimustes nagu võiks teha koeraga laboratooriumis. Olles lõpule viinud poisi füüsilise ja kõlbelise kasvatuse asub õpetaja Emile`le naist otsima. Rousseau leiab enese eluarmastuse Sophie idealiseeritud variandi, kes on kasvatuse poolest võrreldav poisiga. Olles jutustusse sisse toonud Sophie, avaneb kirjanikul võimalus arutleda tütarlaste kasvatamise küsimuste üle. Vastandina ebasiiratele ja kõlbelisuseta suurlinna seltskonnadaamidele kasvab Sophie üles väikeses maakohas. Õpetaja korraldab Emile ja Sophie kokkusaamise ja armumise. Õpetamaks Emile`le kannatlikkust abiellumisega ja tõestamaks tema kogenematust abielumehena, teeb õpetaja sadistliku, kuid tema jaoks õpetliku manöövri küsides poisilt: “Mida sa teeksid, kui keegi ütleks sulle, et Sophie on surnud?“. Sellele järgneb katsumus maailma ja kodanikukohuseid tundma õppides. Õpetaja püüab tõestada truuks jäämist mõlema poolt. Emile naastes lubatakse neil abielluda, kuid viimase manöövrina jäetakse Emile pulmaööl ilma oma pruudi hellitustest– õppimaks mõõdukust ja abikaasa soovide austamist.


Lapse arenguetapid Emile järgi:
  • 0-2 aastat beebiiga
  • 2-12 aastat looduse aeg
  • 12-15aastat eel täiskasvanuiga
  • 15-20 aastat puberteediiga
  • 20-25 täiskasvanuiga



Vaatamata teose „Emile“ põhjal Rousseau kasvatusmeetodite mõningatele negatiivsetele arvustustele, kehtivad teatud lapsekeskse pedagoogika põhimõtted tänapäevani. Kirjanikku süüdistati põhjusega kalduda äärmustesse- väidet „lapsel on hea loomus“ kritiseeritakse, et ta unustab pärilikkuse. Veel seostatakse harjumuste omastamist sellega, et Rousseau nägi end ümbritseval seltskonnal ainult halbu harjumusi ja tahtis neist lahti saada. Mees on individuaalpedagoogika ja sotsiaalpedagoogika seisukohalt tööprintsiibi sügav põhjendaja ja selle arengu suurim tõukejõud. Rousseau pedagoogika keskseks teemaks on lapse enesesuunamisvõime ja sisemine arengusüsteem. Pedagoog peab hoiduma välistest mõjutamispüüetest ja usaldama looduse omi arengujõude. Kasvatusprotsessis peab kesksel kohale seadma laps, mitte teadmine.

Kasutatud kirjandus
Hirsjärvi, S; Huttunen, J. (2005) Sissejuhatus kasvatusteadusse. Tallinn: Medicina.
Rousseau, J. J. (1997) Emile. Tallinn: Olion.
Tuulik, M. (1995) Valikuvabadus elada inimesena. Kasvamine ja kasvatus. Kasvatusfilosoofia. Tallinn.Vabaduspedagoogika. 2005. Referaat. Tallinna Ülikool. Külastatud 22. 03.2013 http://raulpage.org/koolitus/vabadusped.html
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Tellimine: Postitused (Atom)